Muljeid talvisest rattasõidust
Otsustasin täna naelkummid jalgrattale alla panna ja soetatud talvevarustuses väikese talvesõidu teha. Esmamulje: jalgrattateed on meeldivalt puhtaks lükatud. Tunne oli kui liivane metsamaastik. Miinuskraadi oli piisavalt palju, et iTelefon suutis rattalenksul vaid 10 minutit koostööd teha. Järgmine kord tuleb taskusse pista. Lenksukaamera pidas praktiliselt sõidu lõpuni vastu - 5 min enne sõidu lõppu minestas ära. Jalgrattaprillid tasub vahetada suusaprillide vastu, sest väljahingatav õhk kondenseerub prillidele ja jäätub ära, mis nullib igasuguse nähtavuse. Jalgrattapoes kiidetud rattakindad vedasid samuti alt – sõrmed hakkasid 10 minuti pärast külmetama. Järgmine kord suusakindad kätte! Nägu oli rattapoest soetatud näomaskiga mõnusalt soojas, kuid pea osa oli õhuke, millist tingituna sain peavalu. Marsruut kulges mööda rattateid: Pärnamäe teelt Viimsisse, sealt Pirita mere äärde ja Maarjamäest üles Lasnale. Kõige raskemaid teeolusid tuli ette Viimsis. Pirita mere äär