veskur

Hoides käes seepi ja silmates duššigeelipudeleid, mõtlen sageli: kust tuli inimestel mõte end vannivahuga pesema hakata? Minu jaoks tundub see lihtsalt mingi äriidee, mis võimaldab seda kraami rohkem turustada. Paneme mõned lisandid juurde ja ongi uus toode – duššigeel. Vanasti pesti see libe kraam pärast ligunemist korralikult enda keha küljest seebiga maha, kuid tänapäeval on kombeks see enda kehale jätta. Väga raske on seda ainult veega keha küljest eemaldada, mistõttu jääb mingi osa ikkagi kehale. Tundlikumale nahale võib see ka allergiat tekitada. Sajandeid on inimesed end seebiga pesnud ja ma leian, et see on piisavalt hea vahend, et seda ka tänapäeval kasutada. Milleks eelistada seepi: Teeb naha puhtamaks ja pehmemaks Loodussõbralikum Kulub vähem Maha pesemiseks kulub vähem vett, mistõttu sobib ideaalselt saunas pesuks Kindlasti on argumente veelgi. Paljud viskavad seebi vastuargumendiks, et seep kuivatab nahka. Kuivikutele soovitan soojalt Dove seepi – see niisutab nahk

Me nühime aastaid koolipinke, kulutame suure osa oma elust õppimisele. Lõpetame kooli ära ja mõne aja pärast avastame, et me ei tea, ei oska ega mäleta mitte midagi. Milleks ajada pähe inimestele teadmisi, mis neid üldse ei huvita? Kui asi ei huvita, siis paratamatult hiljem inimene seda ka ei mäleta, sest aju üheks funktsiooniks on ebaolulise info kustutamine. Saan aru, et see kõik on üldiseks arendamiseks, aga kas me ei võiks oma aju kuidagi huvitavamalt ja praktilisemalt arendada? Praktiline vajadus motiveerib aju palju rohkem töötama kui seda tuimalt tagant sundida. Leian, et küllaltki palju oleks võimalik ebaolulist teavet ja nõuet õppeainetest meie õppekavast eemaldada, mille arvelt saaks aega eluks olulisemate asjade jaoks. Ajaloos trampisime sadu daatumeid pähe, aga kes neid enam mäletab ja mida me selle teadmisega peale hakkame? Minevikus surkimisest pole mingit kasu, pigem süütame uuesti vanad rahvusvahelised tülid üles. Mõnikord oli küll koolis suur trots ajaloo tunnis,