Kiiksuga haridussüsteem

Me nühime aastaid koolipinke, kulutame suure osa oma elust õppimisele. Lõpetame kooli ära ja mõne aja pärast avastame, et me ei tea, ei oska ega mäleta mitte midagi. Milleks ajada pähe inimestele teadmisi, mis neid üldse ei huvita? Kui asi ei huvita, siis paratamatult hiljem inimene seda ka ei mäleta, sest aju üheks funktsiooniks on ebaolulise info kustutamine. Saan aru, et see kõik on üldiseks arendamiseks, aga kas me ei võiks oma aju kuidagi huvitavamalt ja praktilisemalt arendada? Praktiline vajadus motiveerib aju palju rohkem töötama kui seda tuimalt tagant sundida. Leian, et küllaltki palju oleks võimalik ebaolulist teavet ja nõuet õppeainetest meie õppekavast eemaldada, mille arvelt saaks aega eluks olulisemate asjade jaoks.

Ajaloos trampisime sadu daatumeid pähe, aga kes neid enam mäletab ja mida me selle teadmisega peale hakkame? Minevikus surkimisest pole mingit kasu, pigem süütame uuesti vanad rahvusvahelised tülid üles. Mõnikord oli küll koolis suur trots ajaloo tunnis, sest päike polnud veel tõusnudki, uni oli kange ja tund ebahuvitav ning ekstraverdina oleks selles meeleolus õpetajale öelnud, et kes vana asja meenutab, sel silm peast välja. Võiks ju rääkida ainult kõige olulisemast, daatumite asemel orienteeruda sajandites ja teada loogilisi järgnevusi, et anda üldine pilt ajaloost. Muidugi kõige olulisemaid daatumeid võiks ikka teada, nagu Jeesuse sünd :D , maailmasõjad ja meile endile olulised ja rabavad sündmused. Kõike ei jõua ja ei olegi vaja ju meelde jätta, sest tänapäeval on isegi infot nii palju. Kel sügavam huvi asja vastu, võib ju ülikoolis sellega lähemalt tutvuda, sest kõik ei ole mälumängurid, ainult et ma ei tea, millega ta leiba teenima hakkab :D

Paljud ained on küll olulised, aga mida hakkab ikkagi lihtne talumees, kes astub maaülikooli või lasteaiakasvataja, kes astub Pedasse või kes iganes näiteks integraaliga või keemiliste elementide tasakaalustamisega? Õpetatakse igasugu imelikke asju, unustades rääkimast, mis on nende praktiline mõte. Leian, et ülikool võiks hakata keskkooli tasemest pihta, sest keskkool ei ole sisuliselt midagi muud kui põhikooli kordamine süvendatult. Ei ole ju mõtet valmistada kõiki kõikideks erialadeks ette. Igaühel on omad huvid ja võimed. Peale selle, et vastumeelsed õppeained toovad kaasa negatiivseid emotsioone, läheb ka suurel hulgal väärtuslikku aega meie elust raisku. Eluks vajalikud lisaained võiks jällegi põhikooli tõsta, nagu psühholoogia ja perekonnaõpetus. Õppeained võiks olla ikka huvitavad ja praktilise väärtusega. Kooli lõpetanud laps võiks ikka osata elada ka. Tänapäeval saadakse kõik poest kätte ja leitakse, et nii peabki. Linnaelu rikub inimesed ära, nii nagu linnainimesed rikuvad linde ära neile aasta läbi saia loopides, mis võib lindudele saatuslikuks saada, sest ei pruugi enam ise toitu kätte saada. Linnaelu soosib arusaama, et kõik tuleb poest, aga kuidas asjad poodi sattusid, sellest edasi enam mõelda ei osata. Üsna häbi küll, kui mul on tükk seepi käes, aga ma ei oska seda ise valmistada. Tihti tuleb ette heita ka kvaliteedile või muule omadusele, selle asemel et ise paremini teha. Me oleme liiga mugavaks läinud, ise mitte midagi ei viitsi teha, ainult juhime ja koorime üksteist, aga millest riik peaks tulu saama? Riigi maha müümine ei ole lahendus. Meil on veel alles põllumaad, mis tühjalt seisavad ja võiks oma toita, aga me oleme nii uhked ja moodsad, et ega meie ju kätt mulda ei pane, tellime parem välismaalt. Meie palgasüsteem on ka mäda, palka võiks saada ikka töö eest. Polegi aru saanud, mille alusel siin riigis palka makstakse, selge on see, et ausus ja töökus ei maksa midagi.

Meie riigis ei muutu ennem mitte midagi, kui riigikoguliige hakkab saama Eesti keskmist palka. See hoiab ära rahanäljaste tunglemise riigikokku. Riigikoguliige võiks olla samasugune tavaline inimene, nagu meie, kes sõidab ühistranspordiga, mitte uue uhke autoga. Juhtimiseks ja tähtsate otsuste vastu võtmiseks läheb ikkagi vaja pead, mitte suurt tagumikku. Ja kui hoolsalt nad oma tööd teevad ja kohal käivad? Kui koolis võib 10 puudutud tunni eest juba käskkirja kirjutada ja 3 käskkirjaga koolist välja visata, võiks midagi sarnast ka riigikogus rakendada. Eestit peaks juhtima siiski tublid ja ausad inimesed.