Jalgrattamatk

2015a otsustasin puhkuse ajal minna jalgrattamatkale. Mõtted jalgrattamatka osas olid idanenud juba 2008a, mil soetasin omale ka matkavarustuse. Alguses jäi ettevõtmine selle taha, et ei leidnud omale matkakaaslast, aga 2015a toimus tööl Endomondo kilomeetrite tagaajamisvõistlus, mis andis tõuke see seiklus lõpuks üksi ära teha. Mõni aasta tagasi (2012) oli RMK avanud Oandu-Aegviidu-Ikla matkaraja, mida otsustasingi jalgrattaga uudistama minna.

05.08.2015 - esimene päev - 144.47 km

Nagu kaardilt näha, siis ma ei hakanud Oandusse eraldi ronima - sõitsin Peterburi maanteelt Liiapeksi, kust algas minu seiklusterada.

Esimese hooga panin ühest metsaraja teeotsast niimoodi möõda, et jõudsin tagasi Peterburi mnt-le. Ilmselt ei tahtnudki seda kohta märgata, sest tegu oli hirmsa mudamülkaga, mis pani optimismi tõsiselt proovile ja kaalusin juba koju tagasi sõitmist.

Otsustasin siis ikkagi ratas käekörval seda kummikurada uudistada. Kilomeetri parast läkski juba päris normaalseks ja jõudsin tüüpilise Kõrvemaa maastikuni. Suutsin mingilt maalt ikkagi kuskilt mööda panna ja jõudsin Piibe mnt-ni, mis oli päris lähedal Kõrvemaa spordikeskusele, kus sai väike lõuna tehtud. Aegviidust sain jälle raja peale. RMK rakendus, mis näitab matkarada, on selles suhtes nõme, et ei näita, kus ma asun, et leiaks teeotsa kiiresti üles, kui kuskil ära eksin. Olin täiesti nõutu, kui jõudsin viitade järgi Valgehobusemäe spordikeskusesse, kust ei andnud kuhugi enam edasi minna. Matkatee kaardi uurimisel selgus, et ratturid peavad teist kaudu ringi sõitma, mille kohta viited puudusid. Järgmine punkt oli Noku telkimisala (110 km) , kus oli päris vaikne. Igal juhul nüüd tean, kuhu minna, kui keegi mind m*nni saadab.

Seal avastasin, et RMK on mind otseses mõttes (Kakerdaja) rappa viinud - edasi viis laudtee. Kummaline, et lausa rattamärk sinna suunas, sest seal ei saa ega ole lubatud rattaga sõita. Selge oli see, et ma seal rabas kakerdama ei hakka ja tuleb midagi ise välja mõelda - võtsin Google juhendamisel suuna Paunküla Heaolukeskusesse. Arvasin, et tean kuhu minna ja läksin tagasi suure tee peale, kuid enne teele jõudmist Google ütles, et pööra ringi - nii ma tegingi - selgus, et Google tahtis mu matka lihtsalt huvitavaks teha ja juhatas mind läbi nõgeste metsateele, kust polnud aastaid käidud ja viis mind lõpuks ikkagi samale suurele teele välja, kuhu tahtsin minna. Sellega seiklused ei lõppenud - Google millegi pärast arvas, et Paunküla Heaolukeskus asub kuskil karupees, kuid tegelikkuses leidsin selle metsast välja jõudes kenasti üles, kui veehoidla ümbrust uudistasin. Halb üllatus oli see, et lubatud pesemisvõimalus oli külma veega, sest vesi pidavat olema soe ainult siis, kui päike veetünnile peale paistab - päikeseboiler.

06.08.2015 - teine päev - 120.93 km

Aeli teel oli põõsasse istutatud vahva kiiruskaamera:

Enne Lellet oli ühes ristmikus vastuolulised viidad - üks näitas 108 km Iklasse suunaga sinna kust tulin ja teine näitas õiges suunas 105 km, kuid Oandu hoopis kolmandasse kohta. Tore nooleka mäng. Lelles Tööstuse tänaval oli vana hea PacMan grafiti:

Üks lõik oli päris karm singel mööda libedaid puujuurikaid, kangeid mättaid ja ketsi ringiajavat soparada, mis tegi kogu elamise päris poriseks. Telk ei tahtnud ka seal hästi pakiraamil püsida. Esimese (olematu) oja ületus läks ülivaevaliselt, sest ei jaksanud oma koormat kraavist üles veeretada.

Toorest jõust üksi ei piisanudki, sest libisesin esimestel katsetel koos rattaga alla tagasi. Kui porirada läbi sai, ei näinud kuskil viita, kuhu ristmikult edasi minna. Uurimise ajaks panin Endomondo pausi ja unustasingi - järgmises lõkkekohas avastasin. Selles vahemikus tuli jalgsi matkaja vastu, kes oli matkavarustusega ehitud nagu jõulupuu. Ristmik, mis Vändrasse viib, ei olnud ka varustatud ühegi viidaga, kuid RMK kaardilt oli näha, et tuleb minna otse. Sealt mu tänane marsruut RMK matkateega lahkneski, sest vedelik oli otsas ja suundusin Vändrasse seda täiendama. Õnneks juhtus paduvihm just siis tulema, kui närisin poe kõrval saia ja uurisin ööbimisvõimalusi, mil sain kohe vihma eest varjuda. Sihtpunktiks valisin Ritsu talu (www.veelaager.ee). Väga meeldiv koht ja erinevalt eelmisest kohast saab siin sooja veega pesta. Soovitan soojalt. Päeva lahedaim elamus oli viimastel kilomeetritel rippsilla ületus, mis oli tegelikult üsna riskantne, sest sild oli väga ebakindel ja tasakaalu hoidmine pani selle veelgi rohkem kõikuma, aga sõidu katkestamine oleks olnud liiga ohtlik, seega ei jäänud muud üle kui alustatud tegevus eksimatult lõpuni viia. Tegin Silla ületamisest ka video:

Istmik on eilsest saadik väga valus ja ära hõõrutud. Kahtlen, et järgmisel päeval seda RMK matkateed jätkan.

07.08.2015 - kolmas päev - 61.05 km

Olgugi, et sadulat ei kannatanud taguotsagagi puudutada, otsustasin Pärnu asemel võtta huvitavama reisi ja suunduda Viljandi poole. Arvasin, et ei torgi rohkem RMK matkateed, kuid Soomaal paratamatult üks lõik kattus minu otseteega Viljandisse. Sõitsin ka jahimetsast mööda ja seal tundus tõsti loomi olema - peagi hüppas 10m kauguselt hirv või kits üle tee. Tee oli ühe auto laiune ning tihe kiviklibu tegi sõidu libeduse poolest üsna talviseks. Nägin elus esimest korda ühel lõigul sellist teekattematerjali, mis tundus koosnevat mullast ja kivist - vihmasel perioodil saab seal kindlasti lõbus olema, sest isegi kuivalt oli libe. Teist korda seda teed ei sõidaks. Lahe laskumine oli Viljandi järveranda, nagu seikleks Austria tänaval. Käed põlesid tänasest sõidust päris ära.

Rongis porgandimahla rüübates avastasin ja naersin, et sõidan porgandirongiga ja joon porgandimahla.